Minuga juhtus see, mida ma rulluisutades kartsin - kukkumine ning see oli väga suur ja valus kukkumine. Otsustasin Östermalmstorg`i metroopeatusest Strandvägenile rulluisutada, et seal edasi jätkata, aga sinna ma ei jõudnudki.
Ma ei tunne ka Östermalmi väga hästi ning järgsku oli suur langus mu ees, mina muidugi ennast peatada ei oska. Veeren aina mäest alla ning peas paanika - mida ma tegema pean???!!! Otse ees oli autotee ning surma ma ei tahtnud saada, aga iga meeter edasi ma olin üha rohkem veendunud, et ma jäängi auto alla. Lõpuks tuli mõte kõrvaltänavasse keerata, nii ma ka tegin ning ma olen õnnelik, et ma suutsin end päästa!
Kukkusin kõhuli ning kuna mul oli väga suur kiirus veel sees, siis lohisesin veel. Mu püksid olid lõhki, ma nägin verd enda põlvedel ja kätel. Õnneks ma ei langenud väga suurde šokki ning ei minestanud. Tee ääres oli ka kaks naist, kes kontrollisid mu enesetunnet. Mina ja riided olid lõhki, tolmused ja verised, aga kiivril ja rulluiskudel polnud ühtegi kriimu.
Õnneks suutsin iseseisvalt Högtorget`ile minna. Seal nö väike haigla kus mu haavad puastati ning sain sealsest apteegis kõik vajaliku meditsiini kätte. Puhastamisel tuli välja, et mu vasaku jala põlves on natuke sügavam haav ning seal oli üks väike kivi sees. Väkk!
Kodus pidin veel haavu puhastama ning kompressi tegema. Ja te ei oska ette kujutada kui valus see on/oli. Seda valu võib võrrelda alumise tarkusehamba väljatõmbamisega ilma tuimestuseta. Ning ma pean seda protseduuri veel ja veel tegema.
"Tänu" sellele õnnetusele ja vigastustele olen ma tööst vabastatud täna. Võib öelda, et ma olen pm kõndimisvõimetu hetkel. Olen ainult voodis lesinud ning kõnnin võimalikult vähe.
Nüüd ma ei tee enam mitte kunagi sellist lollust, et soovin metroojaamast rulluisurajani uisutada!
Olge ettevaatlikud, mu kallikesed! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar