kõige kiirem hetk mu elus

30. oktoobril 2011 kell 16.00 astusin ma oma rootsi kodu uksest välja, et Eestisse kruiisile minna. Mu kott oli päris raske ning varusin aega metroojaama kõndimiseks (muidu ma kõnnin seda teed 10-15 minutit, aga minu metrooni oli 27 minutit aega). Jõudsin varem jaama ning läksin varasema metroo peale. Mõtlesin, et jõuan plaanitust varem sadamasse ning saan pardakaardid self check-in`ist võtta. Aga Östermalmstorg`i metroopeatuses nägin ma infot, millest polnud netis mainitudki - liin nr 13 ei sõida Ropsten`i suunas :S. Te ei tea, millises paanikas ma sel hetkel olin. Ma olin korra bussiga sadamast kesklinna sõitnud ning ma mäletasin bussi numbrit, aga mul polnud õrna aimugi, kust ma sobiva bussipeatuse leiaksin :S. Tegin kiire kõne Kaisale ning ta juhatas mind õigesse kohta. Ma jooksin kõigest väest oma hirmus raske kotiga. Kell oli juba 17.05, kui ma bussile sain (laeva väljumiseni on aega veel 40 minutit ning nagu teada, siis 20 minutit enne laeva väljumist ei lasta inimesi pardale enam). Ma olin alles kesklinnas ning liiklus oli jube. Õnneks üks väga lahke vana rootsi proua aitas mind ning juhatas mind taksoni...Taksosse jõudsin 17.15 ning ütlesin taksojuhile, et Värtahamnen`isse nii kiiresti kui võimalik. Ma ei suutnud sel ajal isegi hingata...ma isegi ei mäleta, mis ma sel hetkel mõelda võisin. Jõudsin sadamasse 17.22, kus Tim oli meie pardakaardid võtnud ning me jooksime laevale. Kui me pardal olime, siis ma tundsin suurt rahulolu - ma suutsin seda teha! Mul oli linnas liikluse keskel nii suur hirm juba, et ma ei jõuagi...aga ma tegin seda :).

Siit siis mulle väga suur õpetus - ma ei ela enam väikses Vändras, kus kõik on käe-jala-juures, vaid ikkagi koos 2 miljoni inimesega suurlinnas, kus võivad igasugused asjad juhtuda. Ma arvan, et see juhtum jääb mulle eluks ajaks meelde ning ka selle lahke vanaproua sõnad - "Ma olen kindel, et sa jõuad laevale" :). See oli tema poolt nii lahkelt öeldud :).

NB! Tulevikus pean koduuksest varem välja astuma ning kõige võimalikuga arvestama :)